After seventeen years of being utterly ordinary, I finally found that I could shine

HEII!


Minu tervisliku toitumise teine nädal on lõpule jõudnud. Peaaegu edukalt. Mõne üksiku kõrvalepõikega. Eile sõin popcorni ja täna käisin kinos, kust ilmselgelt ei puudunud popcorn. Reedel oli Karli ja Elise sünnipäev, kus ma sõin krõpsu, aga siiski üleüldises pildis olen ikka väga hästi hakkama saanuud. Keep it going.

Käisin see nädal kaks korda kinos. Kolmapäeval käisime emaga vaatamas PÖFF'i filmi "Black bird", mis oli lihtsalt nii uskumatult-ebanormaalselt hea film. Kurb ja ebaõiglane ja arusaamatu ja ikkagi nii kuradi hea.
Kui ma kellelegi sellest filmist räägin, on mul alati pisarad silmas ja ma tahaks seda kõike nii emotsionaalselt kui võimalik edasi anda, aga tegelikult peaks seda ise nägema, aga ma tahan ja annan endast parima, et see kuidagi teieni ka tuua.
Põhimõtteliselt räägib see film ühest poisist (nimede mälu on nii ääretult halb, et ma ei näe isegi vaeva, et selle poisi nime meenutada), kes on gooti. Teistest erinev, aga mitte halvem kui teised. Erinevus ei tähendagi ju teistest halvem olemist. Ta on lihtsalt ERILINE. Ma ei tea kellele ma seda hetkel üritan selgeks teha. Ise ma saan ju sellest aru. Neile, kes erinevusi ei salli ilmselt. Kelle jaoks peavad ilmselt kõik seinaga ühte värvi olema.
Seda poissi kiusatakse koolis jõhkralt ja ta otsib abi psühholoogilt, kes soovitab kõik mõtted kirja panna. Ilmselgelt unustas ta mainida, et kuhugi märkmikusse, aga poiss kirjutab kõik oma mõtted internetti- kohta, kus kõik on kõigile kättesaadav. Ta kirjutab sinna kõik kõige kurjemad ja suvalisemad mõtted. Ta hakkab sinna kirjutama lugu sellest, kuidas ta läheb kooli ja laseb kõik maha ja tal on juba relv laetud ja kõik peavad tundma seda valu, mida tema juba tundnud on. Aga see on kõigest lugu. Tema väljendusviisiks ongi lihtsalt kirjutamine. Ta ei mõtle seal kirjutatut kordagi tõsiselt.
Niisiis satuvad kõik need "lood" kõigi vanemate ja kooli ja politsei kätte. Kohtus otsustatakse, et poiss peab minema vanglasse, sest ta on "kogukonnale ohtlik". Lõpuks saab ta tänu sellele, et ta on tegelikult täiesti normaalne vanglast välja ja "sulab halli massi". Peab eemale hoidma kõigest normaalsest. Peab vaatama nendele, kes teda kiusasid alt ülesse. Kõige kurvem on see, et ta peabki muutuma seinaga ühte värvi. Olema samasugune nagu kõik need basic bitches. Olema selline nagu ühiskond ette näeb.
Ühesõnaga. Nii hea on vaadata filmi, kui sa ühel või teisel moel ennast samastada saad. Ma olen erinev ja ma arvan, et kõik teised peaksid seda aktsepteerima. Ja mitte ainult minu puhul. Kõigi puhul.
Ükskõik mis filmis juhtus ja ükskõik kuidas selle poisiga oli. Mina tean kes ma olen, kes ma tahan olla ja kes ma ei taha olla. Stay true to who you are.

Nädala lõpetasin Twilighti viimase osa "Breaking dawn part II" vaatamisega. Film oli kuidagi liiga dramaatiline. Kui sa oled harjunud, et film hakkab lilleliselt ja normaalselt, vahepeal on action ja lõpp on jälle tore ja peaceful, siis sellles filmis oli lihtsalt KOGUAEG mingi draama ja võitlus ja lõpp oli selle kõige kohta liiga hea. Lemmikuks osaks jääb siiski eelviimane "Breaking dawn part I".
Ma ei väida, et see halb oli. Hea oli. Tõesti kohe. Aga ilmselt oli üks põhjustest lihtsalt see, et see sai nüüd lõplikult läbi ja kõik need 5 aastat, kui me oleme neid osasid oodanud ja neid kinos vaatamas käinud, on nüüd läbi saanud. Ma ei nutnud filmi pärast vaid sellepärast, et see nüüd läbi sai. Nagu Harry Potter. Mida ma nüüd fännan ja vaatamas käin? Millise saaga dvd-sid ma nüüd koguma hakkan? Kuradi kurat.


Vahepeal on elu so good olnud. Järgmine nädal on täielik ajusurm. Kontrolltööd inglise keeles, füüsikas, matemaatikas, kunsti ajaloos. Vastamine vene keeles, prantsuse keeles ja reedel on teine kollokvium. Fuck my life.


Sain oma Austraalia lennupiletid kätte!! Varsti olengi seal. 16 päeva veel. Täiesti lõpp. Nii palju on teha. Viimased gurlsnightid ja sünnipäevad. Ema teeb minu eest nii palju ettevalmistusi. Ükspäev ostsime juba esimesed vajalikud asjad.

Body Shopi lennukikomplekt, kuhu ma kõik vajalikud vedelikud saan panna mwhahaha

 ja et ma ära ei eksiks

Vahepeal oli meil palybox. Saime 2.koha. Pole üldse kurb, sest võitjad väärisid seda. Mina mängisin nümfi.

Eelnes väike juuksurikülastus. Nüüdseks on mul juba teistsugune soeng muidugi.

Reedel oli Elise ja Karli topeltsünna ja Karliga olime rõõmsad, kui saime finally peale mitut tundi toad kaunistatud. Teemaks oli tutipidu ja elu näitab, et kui tüdrukud üritavad välja näha koolitüdrukud, siis oleme me kõik litsid. Armas.

Ükspäev käisime emaga Horteses. Ostsin paar asja oma vannituppa ja magamistuppa.

 Roosad padjad, mis mu niigi roosasse tuppa nagu valatult sobivad

 Ehtekarp, kuhu ma panin punase lipsu ka külge

Olge tublid ja täna kuulake meie Queeni esitust.

What goes around comes around

ARI ARI SÕBRAD!

Nohnoh. Alustaks kohe põhiküsimustega, millele saan paljuütlevaid vastuseid littida. Mis ma teen? Niisama. Kuidas mul läheb? Hästi läheb. Awesome.

Tegelikult on igasuguseid põnevaid asju juhtunud. Kõige MEGASUPERVÄGEVAM asi on ilmselt see, et ma hakkasin tervislikult toituma. Kohe päris tõsiselt. Alates eelmisest reedest ehk homme saab nädal aega!
Põhimõtteliselt koosneb minu menüü sellistest toiduainetest/söökidest: smuutid, sepik, jogurt, salatid, palju puuvilju va banaanid, sest seal on palju suhkrut, keedetud muna, kanaliha, juurviljad(tomat,kurk jne), korra päevas söön sooja toitu ka, korra päevas söön kolm tükki šokolaadi ja rohkem magusat(kommid jms) ei söö. Joogiks on tee ja vesi.
Hetkel sööngi näiteks maitsestamata jogurtit, mille sisse panin külmutatud mustikaid ja ühe tl täie mett.
Võib-olla on asi mõtlemises kinni, aga päris ausalt, ma tunnen ennast NII hästi. Ma ei tahagi enam komme, krõpse, rasvaseid toite ega rämpstoitu süüa. Mul on nii hea olla. Koguaeg.
Miks ma üldse hakkasin tervislikult toituma? Mu toitumine oli TÄIESTI pekkis omadega. Ma isegi ei tea kus see oli. Mingid suvalised toidukorrad, pidev näksimine ja väga tihti juhtus, et ma ei söönud mitu päeva mitte midagi peale krõpsude ja kommide.
Ühesõnaga, sellised toitumiskavaga pean ma nüüd vastu pidama vähemalt kuu aega. Mõned patustamispäevad on ka: SÜNNIPÄEVAD. Ma ei saa ju ometi minna sünnipäevale oma salati ja smuutiga, samas kui teised head sünnatoitu mugivad.
I CAN DO IT!


Koolis läheb praegu veel hästi. Mõned x-id on ka, sest ma puudun oma hammaste pärast päris tihti. Näiteks see nädal olen ma kolm korda hambaarsti juures käinud. Mitu auku ära parandanud ja kokku vist 4 süsti saanud. CHILL. Üleile, eile ja täna. Koguaeg lähen mingitest tundidest ära ja eelmine nädal olin ööläbi valudes ja kooli kahel päeval ei jõudnudki.
AGA nüüd said hambad kõik korda! Ja järgmine kontroll on 6 kuu pärast ja teate, MA OLEN SIIS 18!



Üks teema on mind juba umbes nädal aega piinanud ja koguaeg tahtsin sellest siia kirjutada, aga aega lihtsalt polnud. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et kas see on üldse õige ennast jälle närvi ajada, sest igakord kui ma sellest räägin, lähen ma lihtsalt MEGANÄRVI. For real.
Ühesõnaga. Viimasel ajal panen ma nii palju tähele kuidas inimesed, üleüldiselt, ma ei pöördu otseselt kellegi poole, aga ma panen tähele kuidas inimesed seisavad ainult enda eest. Mis sai, üks kõigi ja kõik ühe eest?
Minu jaoks on terve elu olnud niii oluline teiste ees seista, olla valmis kasvõi kõik teiste pask enda süüks võtta, aga mis siin hetkel toimub? MINA EI TEINUD. TEMA TEGI. AUSALT KA. TEMA RÄÄKIS. MINA EI RÄÄKINUD. TEMA SPIKERDAS, MINA EI SPIKERDANUD. SEE, ET SINA LOLL OLED, EI TÄHENDA, ET KEEGI TEINE PEAKS LOLL OLEMA. MV, teil inimestel viga on?? (ma olen hetkel nagu Bella, twilighti 1.osast, kui Edward ütles, et ta lahkub ja Bella ei saanud ühtegi normaalset sõna suust välja, kujutage seda väga elavalt hetkel ette, sest ma olen täpselt selline). Veits POHUI, kes rääkis ja kes mitte, kes sai möliseda ja kes mitte. Mis nüüd saab? Elu on rikutud ja fuck my life kuna õpetaja ütles paar kurja sõna? Suck it up for real.
Mitte, et ma nüüd ennast kuidagi hästi toredaks ja heaks ja pöörfiks üritaks teha, aga ma tahan lihtsalt mõne näite tuua. Nimelt kunagi vist 4ndas klassis oli meil loodusõpetuses kontrolltöö. Ma sain oma töö valmis ja olin seda kohe ära viimas, aga mu pinginaaber ei osanud midagi ja ma tegin õpiku lahti, et talle vastuseid öelda, aga mu spikerdamise skill ei olnud siis nii hea kui praegu ja ma jäin kuidagi haledalt vahele. Sain hindeks 1. Kuigi ma polnud enda tööle ühtegi asja spikerdanud. Kas mind kottis see kuidagi mingil kaudsel viisil? No väga mitte. Läksin tegin oma 1 järgi ja elu läks edasi. Naersime juba samal päeval pinginaabriga, kui rumal see olukord oli.
Ma olen nii palju tõstnud kätt, et õpetaja järgi annaks ja öelnud lihtsalt, et JAJA MINA TEGIN, pohui lähme edasi. Nii palju vabandust palunud TEISTE põhjustatud asjade pärast, aga niii ju sõbrad teevadki. Nii teevadki INIMESED. Päriselt ka. Mingi hale "kittumine" ja teiste süüdistamine. No jumal issand. Grow up. Ma loodan, et te saite aru. Aitäh.


Eelmine nädalavahetus käisime isadepäeva tähistamas Carrambas ja appi kuidas mulle ei istu need teravad toidud. Tegelikult oli hea, aga lihtsalt ma pidin koguaeg jooma, et mitte pass outida. Paar head picu ka.

Käisime Marti ka jooksmas ja oi kui tore oli. Nagu väiksed lapsed.

Vahepeal mõtlesin, et teen ilublogi, aga ma ei viitsi üldse mingeid asju pildistada, aga mõni asi, mis on worth jagamist, seda ikka jagan. Eelmine nädal käisin Marks&Spenceris ja ostsin kookose kätekreemi ja dušigeeli. Appi kui hästi need lõhnavad ja appi kui hästi mina lõhnan. Nii hea. Kätekreem teeb isegi minu eriti kuivad käed väga mõnusaks.

Kuna ma lihtsalt armusin ja ujusin südamete meres, nähes LOL'i, siis ma pidin selle dvd endale ostma ka. Nüüd vaatame õega seda filmi vähemalt korra päevas ja ootan teid kõiki filmiõhtule.

Mul on nii kahju, et ma ei viitsi siia videosid panna, aga appi kui tore see oleks kui ma viitsiks. Ükspäev vaatasin lihtsalt kõiki videosid ja naersin ja vaatasin veel ja naersin veel rohkem. Võib-olla tuleb kunagi viitsimine, siis näete ka paari head vaimusünnitust.



Koolis on stiilinädal ka ja kui ma nii kaugel ei elaks, siis võtaksin ilmselt osa ka.

KALLIKESED. Alates homsest on kinodes twilighti VIIMANE osa ja minge kõik vaatama. Mina igaljuhul lähen.

Olge tublid!

Your hand fits in mine like it's made just for me

HELLOOO!

Nüüd on jälle veidi aega mööda läinud ja mitu korda olen muutnud otsust, kellele sissekanne pühendada.
Ühesõnaga, lõplik otsus on siis, et tüdrukutele kelle poisid on Austraaliasse läinud, sest see on ikka kohe päris jube, kui paljud on samas olukorras.
Üleeile? sain just küsimuse millele ma ei osanud ja ei oska siiamaani vastata: KUIDAS SA HAKKAMA SAAD? Ma ei tea kuidas ma saan. Peab ju saama?! Algus ongi raske ja tundub, et maailmalõpp on lähedal, aga tegelikult on nii palju häid asju mis mõtted mujale viib.
Vaatasin ükspäev saadet, kus Jaan Tätte rääkis oma reisist ja kuidas see mõjus tema suhtele. Ta naine ütles nii armsasti: "Ta on küll minu mees, aga ma ei oma ju teda." Ja nii ongi. Kõige lohutavam lause, mis sealt kõlama jäi oli umbes sellise mõttega, et mina jään Eestisse ja mulle jäävad kõik muud asjad, peale selle ühe inimese, aga see kes ära läheb...talle ei jää kodust peaaegu mitte midagi.
Aga tegelikult kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis on mul Olegi üle hea meel. "I know I'll be sadder, if you never hit the road."
Let's do this!

Nii. Mis ma siis teinud olen?
Ma ei tea kuupäevadest midagi, seega ma vaatan tehtud pilte ja enamvähem tuleb mingi pilt silme ette.
Igatahes. Eelmine laupäev käisime Minnaga söömas ja oi kui pikk aeg sellest möödas oli. Väga tore oli. Ausalt kohe. Jällegi kättevõtmise asi see kokkusaamine, aga näed, tegime ära! Minna kukkus bershkas trepist ka alla, mis korraliku almost-südari tekitas.

Pärast läksime mustamäele, mina sain Maarja ja Ragnega kokku ja hiljem jälle Minnaga. Kuna mu ema ja isa otsustasid kinno minna ja, et ma koju saaks normaalselt pidin ma linnast kiiremas korras ära saama, aga nagu alati, kui ronge vaja on, siis nad tulevad pooleteist tunni pärast. Jooksin Kristiine kõrvale bussi ootama, mis tuli 15 minuti pärast. No ma olen liiga püsimatu, et seda sinna ootama jääda. Kõndisin (ehk jooksin) Tondile ja koguaeg vaatasin selja taha, sest no ausalt mõtlesin, et saan rape'i. Lõpuks läksin Saue bussile ja arva kolm korda. Ema ja isa olid juba läinud ja ma läksin ikka üksi koju. Jälle arvasin, et saan rape'i.

Koolist ma ei viitsi rääkida väga, sest midagi üllatavat pole. Same shit, different day. SAAB HAKKAMA!
Vahepeal Anni viskab nalja ka ja head tunni ajal tehtud picud.

aga ossaosaa. Eile käisime tv3-es. Meeeeegaawsuum oli. Nägime ikka kaameratagust elu, saime gospat(mis oli ärrmiselt nõme, sest selliseid asju ei oleks minumeelest pidanud rääkima) ja saime palju targemaks.
Nägime igasuguseid stuudioid, kus ma tegelikult juba mitu korda käinud olen, aga ikka oli vahva.
Seisime "Seitsmeste Uudiste" puki taga ja Steni baaris sai ka käidud.
Läksime Power Hit Radiosse ka ja kuna ma sooviloo küsisin ja "kes küsib see saab" nagu ütles saatejuht, siis sain Rudimental-Feel the love'i ka. Sellele eelnes muidugi ka tervitus ja täna saime veeel ühe tervituse. Ma seda ise ei kuulnud, aga wad up. Tegime eetris kõva häält ka ja saatejuht oli pretty nilbe. That's okay.

Ühesõnaga. Juheii.




Panen siis MUUSIKAT ka. Ma mõtlesin siin igasuguseid laule, aga otsustasin Adam Burridge'i kasuks. Ta oli Nicole'i grupis ja ta valis Rylani live showdesse, mis on lihtsalt niii mööda. Aga ma olen kindel, et Adam saab ka selle plaadilepingu. AMAAAAAAAAZING.

Head õhtut teile.

One day baby we'll be old and think how many stories we already have (ootasite teistsugust lõppu hehehehe)

HEIHEIHEIHEI!

Ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati kirjutasin ja sellepärast pidin üle vaatama ja see oli kaks nädalat tagasi. KAKS. This shit just got real.

Ühesõnaga nii pika aja tagant postitust teha on ikka päris julm, sest tahaks ju kõigest rääkida, aga kui ma mingit cräppi välja ei jätaks, siis te ilmselt sureksite siia möla sissse ära. Ühesõnaga, ma räägin siis enamvähem kõigest kõige tähtsamast.

Alustan vaheajast. Mul on tegelikult põhjus ka miks ma ei kirjutanud siia midagi, sest kõik keerles Olegi sünna video ümber. Kõik mida ma tegin või kuhu läksin oli põhimõtteliselt selle video jaoks.
Igatahes, tekib küsimus, et mis video üldse? Oleg sai 28. oktoobril 19, aga ta on ära. Ei tahtnud seda asja siiski niisama jätta ja tahtsime midagi hästi toredat kingituseks teha. Alguses arutasin siin kõigiga, et võiks paki saata ja peaaegu oleks saatnud ka, aga kuna nad ringi trippisid, siis ma ei oleks saanud seda õigeks ajaks õigesse kohta toimetada. Otsustasime siis video kasuks. Tundsin ise ka, et see oleks hästi ilus ja Olegile kindlasti meeldiks.
Esimesed filmimised tegime juba septembris, sest mõni läks sõjaväkke ja kes oli reisil ja ühesõnaga, see tundus kuidagi hea aeg olevat. Vahepeal ei olnud nagu midagi teha ja kaks nädalat enne sünnipäeva läksin ma lihtsalt hulluks. Konkreetselt. Nutsin ja naersin segamini. Mingi ebaõnnestumise tunne oli. Nii pealtnäha lihtne asi ja lihtsalt ei saa tehtud? WHY? Õde saatis lohutavaid sõnumeid, et ma enam ei nutaks ja noh ega palju mööda ei läinudki. 5 minuti pärast olin juba naeru pärast pisarates. Pere oli üldse palju toeks. Emme ikka tuli ja tegi kalli ja ütles, et küll sa selle tehtud saad.
Ühesõnaga, mis siis juhtus? Kokku proovisime seda videot teha siis 6-e erineva arvutiga. Minu läpakal on mingi administraatori jama lambiselt peale tulnud. Tegelikult juba pikka aega, aga no fuck ma ei viitsinud tegeleda. Mõtlesin, et no kui aeg käes, EKS MA SIIS VAATAN JA TEEN. Jumal issand. Ärge KUNAGI mõelge nii. Worst idea EVER. Tehke õigel hetkel kõik ära. Ausalt. Tavaliselt teengi, aga mõtlesin, et olen arvutist targem. No ei olnud.
Siis proovisime lauaarvutiga. No selle oleks pidanud ka viima parandusse. Okei. Ragne oli sellel ajal minu juures ka. Läksime Katriini juurde. Proovisime tema arvutiga ja ta venna arvutiga, aga noh sinna me ei saanud ju jääda igaveseks. Alguses saatis Ragne õde neid videosid Katriini arvutisse enamvähem terve päeva ja see muidugi ei õnnestunud. Katriini arvutil oli ka mingi blokk ees ja ta venna omas ei töötanud videod ja üldse mingi jube jama oli. Videoid saime filmida ikkagi, niiet päris ilmaasjata ei olnud miski.
Edasi helistasin issile, et kas ma võin tema läpakat kasutada. Noh proovisin siis sellega tegema hakata ja arvake kas videod töötasid. No ei töötanud. Sellel hetkel oli küll nagu PÄRISELT KA V. Mis kurat toimub. Ükski asi ei läinud nii nagu oleks pidanud. Mitte ükski. Õnneks olid kõik olemas ja tulid minu juurde filme vaatama ja lohutama, et küll kõik korda saab.
Rääkisin veel meie koolist mitme inimesega, kes videosid teevad, aga no kõik olid kuskil ära ja omi asju tegemas. Well, pretty fucked seis oli.
Kuni ma avastasin et mul on ju HENESSI. Henessi tuligi minu juurde. Hakkasime videosid tema arvutisse panema ja arvake, kas need töötasid. No ei. Mõtlesime, et kurat mis värk on, et miks nad kuskil ei mängi. Lõpuks avastasime, et mu läpakal mingi blokk ja kui need selles olnud on, siis enam kuskil mujal ei mängi, sest mingid lollakad privaatsussätted olid nihkes ja valesti. LAHE.
Lõpuks me saime tehtud ja see jääbki saladuseks kuidas me selle lõpuks tegime. Igaljuhul tegime seda 24 h järjest ja oleme meeletult tublid, et ära tegime. PALJU ÕNNE OLEG.

Aga tegelikult oli vaheaeg tore. Mul on kuidagi välja kujunenud, et vaheaegadel veedan ma palju aega nendega, keda kooli ajal ei õnnestu väga kohata.
Noh reedel olime Ragnega minu juures. Emme ja issi läksid välja ja meie jäime koju. Vaatasime live at roselandi ja lõpuks läks Erich Kriegeri liveiks üle. MASSIVE.
Laupäeval läksime Ragne juurde linna ja pärast jälle rongile. Täiesti lõpp. Nendel perroonidel tunnen ma ennast üle päeva nagu James Bondi filmis. Igaltpoolt hüppad ja ronid üle, et õigesse kohta jõuda.
Edasi läksime Katriini juurde. Nii tore oli. Rääkisime pikalt ja laialt ja vaatasime filmi ja sõime ja sõime ja sõime ja jõime.

Ükspäev tegime Olegiga skypet ka. Tüdrukutel oli ka hea meel teda näha. Armas oled meile.

Esmaspäeval läksin koju ja õhtul Katriiniga vapiano 10. sünnipäevale. Toit maitses hea nagu ikka.
Kolmapäeval tuli Katriin minu juurde filme vaatama. Vaatasime Jane Eyrei ja Pohmakas 2-e. Esimest polnud näinud ja see oli nii hea.


Rohkem ei tea ma päevadest midagi, aga ükspäev käisin Hanna juures ja oi kui hea. Jõime niii palju teed ja rääkisime olulised jutud ära ja tegime milka päeva. Lõpuks saatsid mind Velliga rongile.
Siis tuli Henessi minu juurde ja seda te juba teate, mis me tegime.
Pühapäeval läksin Elisega kinno Celeste and Jesset vaatama. NII APPI KUI HEA. Minge vaatama. Natuke enne filmi lõppu tundus, et see ei lõppe üldse nii nagu me oleks lootnud ja ei lõppenudki. See mulle üldse ei meeldinud.
Mis ma tegelt tähele olen pannud, et kui filmil on happy ending, siis kõigi emotsioon on sama: "Siuke asi ju ei ole võimalik. Kellelgi ei juhtu nii. Päriselu ei ole nii ilus ja hea. See pole reaalne. Ma ei taha selliseid filme näha." Ja kui film ei lõppe nii nagu sa oleks oodanud ehk siis hästi, oleme me täpselt samamoodi pettunud. "Miks see nii lõppes. Miks nad koos ei ole. Nad olid ju üksteise jaoks loodud. Mis film see selline on. Miks see hästi ei lõppenud?"
Igatahes. Me pole mitte millegagi rahul.
Pärast läksime sushit sööma. Elis jäi veel linna ja mina läksin rongile. Nii imelik oli üksi läbi vanalinna jalutada. Mõnus oli, aga nii kuidagi üksik. Heh, pole ilmselt lihtsalt harjunud.

Nüüd on kool ja ma lihtsalt JUMALDAN meie uut tunniplaani. Päevad lähevad nii kiiresti ja igapäev on 6-7 tundi. Talv hakkab tulema ja huuled on juba katki ja kuivad. Jõle tobe.


Varsti lähen juuksurisse ja olen mega excited ja julge tegelikult üldse minna. Ma olen nii imelik. Ma ei taha veel rääkida ka, millise soengu teen, aga mulle see idee meeldib. Kellele rääkinud olen, neile ka.

Vahepeal saime pildid kätte. Ainult sõbrapildid on ilusad. Klassipildil näen välja nagu oleksin pildile jooksnud. Kõik naersid mu üle :( aga sõbrapildid on nii armsad kõik. Kõiki ei viitsinud siia panna.

Ühes postituses mainisin ka, et käisin Hansuga lindistamas. Nüüd sai lugu valmis ja appi kui palju positiivset tagasisidet. Nii tore, et teile kõigile meeldib. Ma olen päriselt ka väga-väga tänulik, aga nagu te teate, siis väga tihti on olukord, kui ei oska mitte midagi tänutäheks öelda. Teadke lihtsalt, et ma olen lihtsalt ääretult õnnelik ja tänulik.
Kõige parem meel on selle üle, et mu vanaema ja onu suhtlevalt jälle ilmselt tänu sellele laulule. Vahepeal mindi tülli ja umbes pool aastat onu ja vanaema ei suhelnud. Eile jagas mu onu Mi familiat ja täna helistas vanaemale ja leppisid ära. Hoidke oma pere. Päriselt ka. Nad armastavad teid tingimusteta ja lõpuks pole teil kedagi teist, peale nende inimeste.


HVNS - Mi familia ft. Gerttu Kaunismaa



Täna rohkem muusikat ei pane, sest kuulake parem meie laulu. Ühe toreda pildi panen küll lõpetuseks.

OLGE TUBLID. Üritan siia tihedamini kirjutada.

TSAUPAKAA