HELLOOO!
Nüüd on jälle veidi aega mööda läinud ja mitu korda olen muutnud otsust, kellele sissekanne pühendada.
Ühesõnaga, lõplik otsus on siis, et tüdrukutele kelle poisid on Austraaliasse läinud, sest see on ikka kohe päris jube, kui paljud on samas olukorras.
Üleeile? sain just küsimuse millele ma ei osanud ja ei oska siiamaani vastata: KUIDAS SA HAKKAMA SAAD? Ma ei tea kuidas ma saan. Peab ju saama?! Algus ongi raske ja tundub, et maailmalõpp on lähedal, aga tegelikult on nii palju häid asju mis mõtted mujale viib.
Vaatasin ükspäev saadet, kus Jaan Tätte rääkis oma reisist ja kuidas see mõjus tema suhtele. Ta naine ütles nii armsasti: "Ta on küll minu mees, aga ma ei oma ju teda." Ja nii ongi. Kõige lohutavam lause, mis sealt kõlama jäi oli umbes sellise mõttega, et mina jään Eestisse ja mulle jäävad kõik muud asjad, peale selle ühe inimese, aga see kes ära läheb...talle ei jää kodust peaaegu mitte midagi.
Aga tegelikult kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis on mul Olegi üle hea meel. "I know I'll be sadder, if you never hit the road."
Let's do this!
Nii. Mis ma siis teinud olen?
Ma ei tea kuupäevadest midagi, seega ma vaatan tehtud pilte ja enamvähem tuleb mingi pilt silme ette.
Igatahes. Eelmine laupäev käisime Minnaga söömas ja oi kui pikk aeg sellest möödas oli. Väga tore oli. Ausalt kohe. Jällegi kättevõtmise asi see kokkusaamine, aga näed, tegime ära! Minna kukkus bershkas trepist ka alla, mis korraliku almost-südari tekitas.
Pärast läksime mustamäele, mina sain Maarja ja Ragnega kokku ja hiljem jälle Minnaga. Kuna mu ema ja isa otsustasid kinno minna ja, et ma koju saaks normaalselt pidin ma linnast kiiremas korras ära saama, aga nagu alati, kui ronge vaja on, siis nad tulevad pooleteist tunni pärast. Jooksin Kristiine kõrvale bussi ootama, mis tuli 15 minuti pärast. No ma olen liiga püsimatu, et seda sinna ootama jääda. Kõndisin (ehk jooksin) Tondile ja koguaeg vaatasin selja taha, sest no ausalt mõtlesin, et saan rape'i. Lõpuks läksin Saue bussile ja arva kolm korda. Ema ja isa olid juba läinud ja ma läksin ikka üksi koju. Jälle arvasin, et saan rape'i.
Koolist ma ei viitsi rääkida väga, sest midagi üllatavat pole. Same shit, different day. SAAB HAKKAMA!
Vahepeal Anni viskab nalja ka ja head tunni ajal tehtud picud.
aga ossaosaa. Eile käisime tv3-es. Meeeeegaawsuum oli. Nägime ikka kaameratagust elu, saime gospat(mis oli ärrmiselt nõme, sest selliseid asju ei oleks minumeelest pidanud rääkima) ja saime palju targemaks.
Nägime igasuguseid stuudioid, kus ma tegelikult juba mitu korda käinud olen, aga ikka oli vahva.
Seisime "Seitsmeste Uudiste" puki taga ja Steni baaris sai ka käidud.
Läksime Power Hit Radiosse ka ja kuna ma sooviloo küsisin ja "kes küsib see saab" nagu ütles saatejuht, siis sain Rudimental-Feel the love'i ka. Sellele eelnes muidugi ka tervitus ja täna saime veeel ühe tervituse. Ma seda ise ei kuulnud, aga wad up. Tegime eetris kõva häält ka ja saatejuht oli pretty nilbe. That's okay.
Ühesõnaga. Juheii.
Panen siis MUUSIKAT ka. Ma mõtlesin siin igasuguseid laule, aga otsustasin Adam Burridge'i kasuks. Ta oli Nicole'i grupis ja ta valis Rylani live showdesse, mis on lihtsalt niii mööda. Aga ma olen kindel, et Adam saab ka selle plaadilepingu. AMAAAAAAAAZING.
Head õhtut teile.
No comments:
Post a Comment