TSAUUUUUU
Ma magasin täna jälle tuimalt pool päeva maha. Jälle siuke mõtlen-et-magan-tund-aega-aga-kui-näen-kella-äratamas-saadan-kuradile-sest-midagi-tähtsat-pole-niikuinii-teha. Aga vot on küll teha.
Igatahes, täna oli silmaringi avardamise, inimeste tundma õppimise ja iseenese avastamise suhtes väga imeline päev. Tõsiselt kohe.
Alustaks siis kohe Märdiga. Tõesti, mul pole sõnu kui imeline inimene ta on. Ei osanud tegelikult midagi selliselt "naljamehelt" oodata, aga ta on tõeliselt siiras ja suurepärane eeskuju. Vähemalt minu meelest.
Mõtlesime siin tegelikult ammu, et kui sa paned otsingusse Märt Avandi, siis ei tule peaaegu üldse mingeid vastuseid. Väga minimaalselt. Märt ise ütles, et see on tahtlikult nii. Ta hoiab eraelu ja tööd TÄIESTI eraldi. Niivõrd imetlusväärne, sest pole ilmselt palju selliseid kuulsuseid, kes seda suudaks. Eestis on veel kahjuks ka liiga palju mitte-millegi-pärast "kuulsusi". Märt aga näiteks igatseb päris tihti "normaalset" elu.
Fännidele nii palju, et Tujurikkuja võtteid hakatakse kohe tegema. Nüüd vaatan seda ilmselt hoopis teistsuguse pilguga, sest ta ütles, et Tujurikkujat on meeletult raske teha ja see lõbu tuleb ka nendeni alles siis kui kõik valmis on.
Mul on tegelikult 2 tundi ta juttu lindistatud ja ilmselt kui ma tunnen ennast kuidagi inspiratsioonitult, kuulan ma seda lindistust.
Mis veel? Märt Avandi jaoks on kõige suuremad näitlejatest eeskujud Priit Võigemast, Mait Malmsten ja Sergo Vares. Imetlusväärne oli tema väga suur respekt just nende näitlejate üle. Märt on tihti mõelnud, et ilmselt ei oskaks ta päris mitut rolli nii hästi mängida, kui nemad.
Ma tahaks tema kohta tegelt nii palju rääkida. Nii lähedale ühele kuulsusele, tõelisele eeskujule, pole vist kunagi saanud, seega ei oska kohe mingit seisukohta võtta.
Minu jaoks muutus ta täiesti kardinaalselt ja sellejuures täiesti VAPUSTAVAKS inimeseks, kui ta ütles, et "Sa pead arvama, et sa oled väga hea. Sa ei tohi arvata, et sa oled teistest parem." Vau. Nii peabki oma elu elama. Olen alati nii arvanud. Lihtsalt ei osanud seda tegelikult nii lihtsalt, aga samas ilusalt öelda.
Okei, kui kedagi huvitab, siis ma võin sellest kunagi pikemalt rääkida. aga igatahes teiste teemade juurde nüüd.
Meil on koolis üks pisikene 1.klassi tüdruk, kellel on jalad väga haiged. Ta käib konkreetselt mööda seinu ja ma olen näinud ainult ÜHEL korral, et keegi teda üldse aitab. Kurvaks teeb.
Igatahes, umbes poolteist nädalat tagasi (?) nuttis ta meie kooli peaukse juures. Läksin küsisin temalt, et mis sul juhtus ja alguses ei tahtnud ta üldse rääkida. Ilmselt mingisugune kaitserefleks ja ma saan täiesti aru ka. Lõpuks hakkas ta mind usaldama ja rääkis mis tal juhtus. Nimelt oli ta esiteks just kukkunud ja teiseks oli tal kehalise tund algamas ja õpetaja ütles, et oota siin niikaua kuni teised riietuvad (sest ta ei saa trepist absoluutselt käia) ja keegi polnud talle isegi liftikaarti andnud. Uskumatu. Aga ta käib ka muidu kehalises, kuigi ma ei kujuta ette mis ta seal teeb. No igatahes, ta pidi ju ometi kuskil riideid vahetama?! Õpetaja ei olnud talle aga selle kohta MITTE MIDAGI ÖELNUD. Lõpuks rahustasime ta maha ja tüdruku nägu oli juba naerul.
Täna läksime sööklasse ja ma nägin, et ta oli ukse ees põlvini kukkunud. Ta ei lubanud mitte kellelegi ennast aidata, kuigi tal oli abi VÄGA vaja. Läksin kohe ruttu sinna ja küsisin, et kas ma aitan sind. Ja ta lubaski ainult mul ennast aidata. Tegelikult oli see mu jaoks väga armas hetk. Hakkasin talle kätt andma, et ta äkki siis saab kuidagi püsti, aga ta ei saanud. Üldse ei saanud. Lõpuks võtsin temast nii kinni, nagu hakkaks sülle võtma ja tõstsin ta kuidagi püsti. Ah tegelt see on nii kurb teema ja mul on nii kahju, et ta on nii pisike ja peab sellist asja läbi elama. Ja päriselt, kui te näete midagi sellist juhtumas, siis PÄRISELT, te ei tohi mõelda ka, et äkki ta ikkagi saab hakkama ja äkki on kõik korras. Nii väga on tegelikult sellist abi vaja.
Nii, ühesõnaga, täna läks Karliga jälle teema nii deepiks, et Kuimet lõpuks ise ütles ka, et kuule teema on juba nii deep ja nädal alles poole peal, aga teemad ikkagi jätkusid ja ma hakkasin nii paljudele asjadele mõtlema. Aga ma ei hakka siin ühtegi teemat arutama, sest see pole minu asi neid edasi rääkida. Mul on hea meel, et mind usaldatakse.
Nüüd ma olen kodus ja mõtlen, et vau what a day. Õde ütles, et ta armastab Aleksit? ja emaga naerame ta üle.
Emps on tegelt nii tubli. Ärkas täna kell 4 ja viis issi lennujaama. Tuli koju ja hakkas mu õega tegelema. Tegi süüa ja harjutas temaga ukse lukku panemist. Lõpuks viis meid kooli ja tuli õele kooli järgi. Ma armastan oma emmet nii väga. KUI MA SUUREKS KASVAN, SIIS MA TAHAN OLLA SAMA IMELINE, KUI MINU EMME :).
Tellisime just gurlsidega veel elfist asju ja mõtlen, et peaks magama minema.
Täna oli pildistamine ka ja oi kui lambised sõbrakad. No worries.
Oi kui palju mul selle kohta öelda oleks. Need a gurlsnight.
MUUSIKA. Kõige lemmikum UK x-factoris hetkel. Pole üldse mingi tüüpiline ilus tüdruk, kes pmst oskab laulda ka, aga rohkem väga nagu polegi. Ta on nii siiras ja mul pole peale selle väga mingeid sõnu. Täiesti amazing. Respect, et ta oskab niimoodi sõnadesse panna oma tundeid ja teha selliseid laule. Võite 1.17 peale skippida.
HEAD ÖÖÖÖD!!! kisses
No comments:
Post a Comment